Sõbrapäev - Armastus - Valentine Day (2)

VIHKAN SIND ? IHKAN SIND ? Armastan Sind - samas kurvastan külmalt. Kallistan Sind - ja tõukan eemale julmalt. Su ligidust otsin - ja seda ei talu. Tulles tormegi trotsin - ja siis teen Sulle valu. Ja üks küsimus vaevab mind - `Vihkan Sind ? Ihkan Sind ?	Anna andeks, anna andeks, et armastan sind, et ainult sinule tuksub mu rind. Ei iialgi tohi küll loota ma, et sina mind, armas, võiks armastada. Anna andeks, anna andeks, et armastan sind, et ainult sinule tuksub mu rind. Kui tahad mind vihata, vihka siis, ma lähen ja lähen ja armastan sind.
Enam iialgi ei tule sa mu väikesesse tuppa, enam iialgi ei ütle, et armastad, enam iialgi ei ütle, et hoolid. On valus ja tahaksin nutta ... Ma vihkan hetke, mis su viis. \"Tule tagasi ! \" hüüab mu hing. Mu väikene tuba on tühi, on valu ja ahastus...	Kas sa tuled ? Kas tuled mu juurde, mu arm. Kas sa avad mu silmad ning siis, pühid kõik pisarad ? Kas sa seisad seal vana puu all ja naeratad mulle, jooksed mu suunas ja ütled : sest ma armastan sind.
Vaata mulle otsa ja sa näed, et ma ei vaja sind. Vaata mulle otsa ja sa näed, et saan elada ilma sinuta. Kuid ära vaata mulle silma, sest need on pisarad, mis reedavad, et ma valetan, sest ma ARMASTAN Sind !	Sa tulid ... - tulid, et näha, nägid- et tunda tundsid- et armastada armastasid- et suudelda suudlesid- et purustada purustasid- et lahkuda lahkusid- et olla teisega ...
Armastus, armastus, armastus, kus oled, kus oled, mis olekus ? Valge kui kilekott. Trott-trott-trott. Siredasäärne kontorirott. Pott-pott-pott. Kõrvastus, kõrvastus, kõrvastus, ninamühk kui sepapoja vinn. Tsirp. Tsirp. Tsirp. Ole, ole. Ole nirk. Maa. Sirnastus. Lott-lott-lott.	Mu tunded on sügaval peidus, mu mõtteid keegi ei tea. Mu muresid keegi ei tunne, mu valusid keegi ei näe. Mu süda on soojust tulvil, mu hing on habras kui lill. Mu kirg on kuum kui tuli, mu sisse ent keegi ei näe. Mu tunded on sügaval peidus, mu mõistus püüab neid teiste eest varjata. Petan vaid iseend ! ! !
vahel tahax joosta ära ja põgeneda kõige eest aga ma tean, et ei saa põgeneda iseenda eest vahel annaxin ära oma elu, et vaadata su silmadesse ja vahel tunnen, et vihkan sind kui sind ple või oled kaugel tunnen igatsust kummalist valu ja tyhjust kui sind näen, ei taha eal lasta silmist kuuldes su häält tahax seda yha uuesti kuulda aga hääl kaob nagu sa isegi, sest ma isegi ei tea kes sa oled..... võib olla on lihcalt liiga palju asju, mis mulle sind meenutavad võib ollla on lootus, et sa must hoolid vaid helesinine unistus, mis iial ei täitu võib olla oleme me liiga erinevad ja võib olla peax ma sind ignoreerima, unustama su olemasolu aga... ma ei tea ju.. ma loodan, et yhel päeval on mul julgust öelda sulle kui palju sa mulle tegelikult tähendad ja ehk ma siis tean.