VALENTINIPÄEV -SÕBRAPÄEV
Su Südame surun
oma südame vastu
ma tean
et nõnda mõistad mind veel
aga enne
kui me suudleme ja ma lahkun
jätan sinule
armastuse
Süda on minul veel olemas
ta vasakul
sinu põse all turtsub
kui sa tahad,siis võta ta
ja endaga vii
sinu juures vaid olla
pole talle paremat luksust
Sulen oma pruunid silmad
mustaks nii muutub mu sees
mõnikord,lugedes su tundeid
valu voolab ka silmadest
Sa võta põuest
oma südamesoe käsi
ja anna ta sellele
kes kõige enam vajab su abi
sa luba talle olla
väike vaikinud sõber
korja üles ta mured
ja põleta hinges
aga siis
kui saabub vaikus
ja nukrus sind leinab
oma Jumalasse usu
aeg haavad kõik paikkab
Ma armastan
elu
kui su säravaid silmi
ning tunnistan tundeid sel hetkel
kui võtan su sülle
siis sean sinu juukseid
ega lõpeta enne kukke
räägin sinust
et näha su punakat põske
ehk huuli mis vastust võiks
reeta...
...vahel unustan käe
su südame vangi
kuni lubad tal armastust leida
siis ma vaatan sind veelkord !
sinu huuli mis vaikind
seda maailma mis nõnda on hurmav
viin su üska oma väe
luban tundeile maru
et sa mõistaksid hingede piina !!
SINA JA MINA
See õis,mis puhkeb Sinu südamele,
on kallim veel kui elu või kuld.
See õis,mis puhkeb minu südamele,
on sama hea kui muld.
Ja alati on maailm Sinu poolt ja minu vastu,
sest alati on maailm Sinu käsilane.
Ma soovin,ära eales minu tasemele lasku,
sest siis ma nõelan Sind kui herilane.
Aga siiski võlus mind Su mõte-nägu,
kuigi unistuseks mulle jäid.
Ma lootsin,ehk veel kord näen Su nägu,
kuigi seegi ainult unistuseks jäi.
Käin ise ka kuuendas klassis ja arvan,et tean milleks Sul seda vaja on. Loodan,et olin Sulle kasulik.
Armastus mu südames
kiigub, mõtleb vaikselt,
lootes näha, kuulda sind,
otsib, vaatab ringi.
Armastus mu südames
ei kiigu, mõtle vaikselt,
ta nägi, kuulis sind,
ei otsi, vaata enam ringi.
Armastus mu südames
ei kiigu, mõtle vaikselt,
ei looda näha, kuulda sind,
ei otsi, vaata ringi.
Armastus mu südames,
istub, nutab vaikselt,
ei taha näha, kuulda sind,
ei otsi, vaata ringi.
Sa tulid sel sügisel päeval
ja viisid mu südamest kurbuse,
vaid sina suutsid vaadata mu silmadesse
ja tuua tagasi mu armastuse.
Vaid sina oskasid mind suudelda
ja tuua tagasi mu armastuse.
Vaid sinuga tundsin
end kergelt ja muretult,
ma armastasin vaid sind
ja nii valusalt võisid petta vaid sina.
Istud üksinda taas,silmis igatsev pilk
aina vaatad sa kaminatulle.
Vahel lahvatab leek, vahel tuhmub ta helk
vahel tuhk ainult kangastub sulle.
Mis nii kurvaks sind teeb ?
On ehk minevik see,
tulvil õrnust ja lembust su vastu.
Miks siis eksleb su pilk üle kustuva lee ?
Usu sealt pole leida sul vastust ...
Möödub veel ainult viiv ja on tuhmunud kuld,
pehme soojus sind enam ei paita,
mustav söekuhi jääb, mis ei meenuta tuld
neid ei saa nõnda lihtsalt sa läita.
Usu! Armastus on ka nagu kaminasöed-
meie lootus neist tuld võtab ruttu,
kustub tunne ja siis hinge kõledus poeb
üksi jääd siis ja summutad nuttu ...
Comments